Täna oli Nõmme Baptistikoguduses nö ülistusteenistus. Mairo alguses ütles, et see ei ole teenistus ega koosolek ja ma jäin teda peaaegu et uskuma. Tuleb lihtsalt võtta see aeg ja... ülistada.
Jumal tegelt tuletas nii mõndagi meelde. Kui ma käisin Saaremaal misjonilaagris, siis mulle öeldi eestpalves, et asi ei ole üldse emotsioonides ja et kui kõik on kadunud, siis Jumal jääb. Ei ole lihtsalt mingit võimalust, et Tema ära kaoks kuskile.. :) See oli üks asi, mida Jumal meelde tuletas. Muidugi, kõik tahavad kogeda midagi, kui nad ülistavad... Aga asi ei olegi ju tegelt meis. Kui meil on siiras süda, siis on kõik hästi. Nagu nii mõnigi kord öeldud, et meie ei peagi midagi saama ülistusest.. See on ju ülistus. Me ANNAME Jumalale!
Teine asi oli see, et vahel ma kipun palvetama, et Jumal tuleks võimsamalt ja et kus Ta siis nüüd jääb, kus Ta on?? Ja siis tuli mulle pähe see, et "tüdruk, sa ju ei pinguta. Mina tahan anda sulle kõike, aga sina ei ole valmis vastu võtma. Sa ei loe piiblit ja ei palveta ainult sellepärast, et ma tahaks, et sa seda teeks, vaid, et sina saaksid sellest midagi. Saaksid kasvada, saaksid MIND VÕIMSAMALT KOGEDA." Niisiis, mida ma vingun siin, et minu elus on vähe Jumalat. Ise ma hoian Teda eemale. Tema on öeldud, mis mina pean tegema ja ma tean seda isegi üsna selgelt, aga pärast ikka nurisen.. Nii et nii pea kui mina end kätte võtan ja pühendan end, siis on Jumal valmis mulle rohkemat andma.
Ja siinkohal mõtlesin veel, et Jumal võiks ikka mulle ühe ime teha. Ja mõtlesin tegelikult ka, et miks Ta seda teinud pole veel.. (Ma pean silmas üleloomulikke imesid afkoorss) Ja selle peale nuputasin välja, et arvatavasti Jumal näeb ette seda, et isegi kui ta teeks mulle selle ime, siis ma oleks võib-olla hämmingus, aga kas mu elus ka midagi muutuks, kui ta ime korda saadaks. Kas ma usuks, et see oli ime? Sain aru, et ta tahab siis imet teha, kui kõik eelnev on korras, millest ma kirjutasin... Siis kui ma olen pühendunud, siis kui Jumal näeb, et ma olen valmis lõpuks Teda vastu võtma!
Üks mõte, mis minu peast veel läbi käis oli see, et vahel, kui me teeme pattu, siis see ei ole isegi selline patt, mis on selline ilmselge. See on tegelikult isegi nii ebaselge, et hakkad kahtlema, kas see üldse on patt. Ja siis mõtled, et kui ei ole mingit suurt jumalikku selgust selle kohta, et ju vist see polegi patt. Aga tegelikult, kui sa pöörad tähelepanu kõigele, siis näed, et vastust annab Jumal igas võimalikus kohas. Ma olen tähele pannud, et inimese ignoreerimisanne on suurepärane. Kui mina olen midagi pähe võtnud, siis on raske seda minust välja juurida. Mul on vaja tõestust, mida käega käppida või kõrvaga selgelt kuulda...Me ei usalda enda aju, mis tegelikult genereerib juba oma loomulikust Jumala pandud loogilisuse ja tarkusega mõned vastused ise välja. See säästaks meid paljust patust.
Oled vahel tundnud seda? Et tead, et teed pattu, aga ei suuda lõpetada?
Aga üldiselt läks kogu see... koosviibimine Jumalaga korda. Ma usun, et ta rääkis seal paljude inimeste südametega :)
Kell on 23.51
Uni.
No comments:
Post a Comment