Tuesday, April 7, 2009

No ei viitsi!

Lihtsalt ei viitsi!
Õudne!!
Ma olen tükk aega tegelikult tahtnud siia blogisse kirjutada ja välja mõelda midagi väga sisukat ja arukat, aga iga kord, kui olen käed klaviatuurile pannud, tundub see olevat eriti suur pingutus. 
Mõtlesin just hiljuti kirjanike peale. Tahaks neid kiita! Tublid olete!
Olen viimasel ajal nii palju raamatuid lugenud, et mulle hakkab selgeks saama, mis teeb ühest kirjanikust hea kirjutaja. Ja ei olegi nii, et istud arvuti taha (varasemal ajal siis paberi taha) ja sõrmed teevad töö sinu eest. Kui lugeda ühte eriti sisurikast raamatut ja kujutleda endale ette, kuidas see kirjanik on kõik sündmustiku, tegelased ja asukohad välja mõelnud, siis see tekitab ikka väikse peapöörituse. Millele kõigele ei ole ikka vaja mõelda, kui kirjutad üht raamatut. Tänapäeva inimesed tunduvad olevat ka nii rikutud. Sõnavara on muutunud (tean seda, kuna klassika lugemise kõrvalt pidin kohustusliku kirjanduse tarbeks ka ühe nüüdisaegse teose läbi lugenud) ja vähe on filosofeerimist ja kui isegi on filosofeerimine, siis on see üsna labane ja teravmeelselt valus. Ka inimesed raamatus ei ole nii siirad. Aga see ongi tegelikult ju meie elu. Kui sajand või paar tagasi oli elu stiil selline, et pidid kindlasti endast parima mulje jätma, siis mõnes mõttes olidki see sina ise, kui sa seda üritasid. Need tõekspidamised muutusid sinu enda tõekspidamisteks ja nii sa valmisid. Ja tänapäeval on ühiskond andnud üsna vabad käed ja sellepärast me olemegi sellised nagu me oleme. Sellised nagu me ise tahame. Erineme 21. sajandil väga palju sellest, mis oli kunagi. Ei teagi, mis ajal ma kõige meelsamini tahaks elada..
Aga siiski.. Olla rahul sellega, mis sul on ja võtta igast päevast, igast tunnist, igast  minutist maksimum! Meeldis üks lause... Kui sureksin nüüd, juhtuks õnnetipul see (Virginia Woolf - "Proua Dalloway") Miks mitte võtta see eeskujuks? Olla õnnelik.

Kell on 23.08
10 raamatuga finišis

1 comment:

matu. said...

Õnnelik olla on tõesti hea eesmärk. Mis puutub filosofeerimisse ja sügavuti asjade läbimõtlemisse, siis mul on tunne, et tänapäeval on see kuidagi põlu all. Et kui üritad mingeid asju sügavuti mõelda, siis oled kas emo või mõtled üle ja kõik kiirustavad seda sulle kinnitama. Ja huvitavate ja inspireerivate vestluste asemel tulevad halvad naljad, tihti vürtsitatud sarkasmiga. Vahel ikka suht sakib...