Pikk tee endani...

ma tunnen, et on kergem siia kirjutada natuke infot, kuidas mul kirjandiga läks ja nii, kuna paraku siiamaani on vähemalt.. mitu korda seda küsitud :D 

Aga siis, et.. kirjutasin teemal nr 10, mis oli "Pikk tee endani"

Kirjutasin peaaegu et kahe tunniga valmis, 1h passisin vist niisama ja 1h kirjutasin puhtandit ja tegin korrektuure. Nii et 4 tunniga sain täitsa valmis.. siis ei olnud piinlik tööd ära viia ka! :D üldkokkuvõttes olin oma klassiruumis kolmas inimene, kes kirjandi ära viis.

Alguses oli suht raske tegelikult seda kirjutada, kuna ma üritasin endale seda teemat lahti mõtestada ja panna sinna sisse need mõtted, mida olin osade raamatute lugemisest saanud. Aga siis oli isegi mustandipaberit juurde vaja küsida ja eks ma siis kirjutasin oma 600 sõna täis... 

Pikk tee endani... On küll. Lapsena sa ei võta vastutust selle eest, mida sa teed, vanemad vastutavad sinu enda eest. Muidugi mõnes mõttes oled ka vastutav, aga ikkagi... vanemad on mõeldud sinu eest hoolt kandma. Pubeka eas.. noh, ütlematagi selge, et seal sa kas ei saa või ei taha enda tegude eest vastutust võtta (on erandeid :)) ja iseloom hakkab välja kujunema, millegipärast paljudel teismelistel on selles eas päris sarnane rahutu iseloom. Ja pärast keskkooli, kui üldiselt PEAKS puberteet juba lahtunud olema, hakkad sa end alles tõeliselt avastama.. Mida ootad tulevikult lähima... 10 aasta jooksul? Unistad, mõtled jne. Siis saad mehe/naise ja lapsed ja sa harjud ka selle mõttega, et sul nad on ja paigutad nad mugavasse kohta oma elus.. Ehk siis kohta, kus nad sobivad, peavad olema. Prioriteedid ja kõik muu. Ja kui sa nüüd hakkad mõtlema, siis terve aeg sa kasvad Jumalas. Kunagi ei ole STOPP nagu füüsilises kasvus, st sa ei saa kunagi ennast iseloomustada samamoodi aastate möödudes. Ja kuni kõik asjad lõpuks "paigas" on, leiadki enda. Huvitav, mis tunne see on? Ma vahel tunnen seda, kuidas ma olen justkui enda välisvaatleja.. et ma ei tunne end oma kehas päris mugavalt või siis hakkan mõtlema, et mis mu eesmärk on... Kõlab klišeena onju. Aga selle peale mõelda on nii veider.. sul on ema-isa, õed-vennad ja sa oled üks osa mingist tervikust. Ühest filmist ka mõte, et "everybody is somebody's somebody". Khuul! ja kaks iseenast mitte veel päris avastanud inimest kohtuvad ja aitavad seda üksteisel teha. 

Et siis.. pikk tee endani..

p.s. see ei olnud mu kirjand praegu... :p 

Kell on 17:47

Saialõhn tuleb kuskilt..