Ma olen nimelt endas viimasel ajal päris tihti pettunud. Ma olen oma töökohal olnud juba juulist saadik, st peaaegu juba pool aastat. Kui ma selle töö sain, mõtles, et tore tore. Uus võimalus. Keskkool möödus kuidagi uimaselt kui rääkida evangeelsest elust (isegi mitte sõnades vaid just eluviisis või olekus) siis läksin ülikooli, kus oli suhteliselt sama teema ja siis tulin sealt ära ja nüüd läksin tööle, kus mõtlesin, et davai, nüüd näitan eeskuju või et nüüd kasutan iga võimalust ära, et rääkida, kes ma olen, millesse ma usun, millega ma tegelen jne jne.
Ja olen üsna tihti öelnud Jumalale, et anna mulle võimalus rääkida.
Kuna ma lähen töölt ka üsna pea minema Inglismaale kogudusse kaasa teenima, siis on mul olnud võimalusi rääkida sellest ka inimestele. Ja guess what? Mida teeb üks "tubli" ja "korralik" eesti kristlane, kui kolleeg küsib, et mida ma Inglismaale tegema lähen? See kristlane vastab : elama! või: tööle!
Mitte, et ma teaks, mida Peetrus tundis, kui ta oli Jeesuse reetnud, aga mina tundsin end ikka üli kräpisti, kui ma sain aru, et ma olen kolm korda nö reetnud selle, mis peaks olema minu identiteet.
Sellest ajast saadik, kui ma otsustasin minna Inglismaale, olen mõelnud, et tahaks end vaimselt rohkem vormi ajada. Aga pigem on toimunud vastupidine. Selline tunnne kogu aeg, et ma olen mingi võitlustule all ja ma ei suuda end kokku võtta ja sellised ahvatlusi on nii mega palju. Nagu ma olen mingi eriti paksu patukoorma all. Ja see õudsalt väsitab.
Aga vähemalt see on pannud mind mõtlema, et tegelikult ilma Jumalata ikka pole elu mingi elu. Ma poleks mitte keegi. Vahel on sellest raske aru saada ja tulevad mõtted pähe, et kas tegelikult on vaja olla kristlane vms. Aga midagi kaugemal olen ma Jumalast olnud, seda vähem tunnen ma end endana. Kuidagi vaatan end kaugelt ja ei ole enda nahas. See on kõige jubedam tunne. Justkui ei oleks elus eesmärki ja sa lihtsalt.... oled. Ja kõige hullem ongi kui tunned nii väga Jumalast puudust, aga ei leia jõudu, et saada talle lähemale. Ma tean see on kohati jaburus ka, kuna inimene on tegelikult suuteline päris paljuks, aga vahel on lihtsalt raskem.
Aga et lõpetada heaga, siis usun tõesti, et see on minu mutta lükkamine, et ma tuleks sellest koos Jumalaga võidukalt välja. Kuidas ma teaks, mis on hea, kui ma ei ole halba kogenud.
Niisiis selline postitus Peetruselt.
Vabandan lugeja ees, kes ootas positiivset postitust.
No comments:
Post a Comment