võttis umbes tund aega rahulikult jalutades aega. mõnus oli, selline täiuslik temperatuur. sain mõelda asjade üle ka ja nii.
mingil ajahetkel tuli mul mõte nendele tüdrukutele (kaasaarvatud mina) , kes nii hirmsasti tahavad juba poiss-sõpra/meest (loodetavasti sama isik eventually).
vaatasin sellist filmi nagu broken english ja lõpus oli stseen,kus ameerika tsikk Nora läks prantsusmaale otsima tüüpi Julieni, kellega ta ameerikas kohtus. sinna jõudes juhtus aga nii, et number, mille mees talle oli andnud, kadus ära. Nora oli prantsusmaal koos oma sõbranjega ja kui aeg oli ära minna, siis otsustas tsikk, et jääb siiski kauemaks. mõtles,et ehk ikkagi kohtub Julien. ta hakkas igal pool ringi käima nagu turist ja uuris elu ja kohtus inimestega. lõpuks leppis ta olukorraga - on suht võimatu otsitavaga lampi kokku põrgata. kui oli aeg minna jälle ja ta metroos lennujaama poole sõitis, siis sisenes ühest uksest julien.
mõtlesin, et Jumal teeb meie eludega vahel sama. me ajame mingit tüüpi või tüüpe taga ja edutult. kuidagi tunneme, et me peame aktiivsed olema, muidu jääme mehest ilma. ja ainult siis, kui me oleme nö loobunud (heas mõttes muidugi) ja näinud, et tegelikult on ümberringi nii palju avastada ja me ka otsustame avastada, siis when you least expect it , toob Jumal meile mehe silme ette. see ei ole muidugi kuldreegel, kui oleks, siis ma arvan, et me tegelikult ei suudaks keegirahulikult oodata, kuni see juhtubki. aga töölt koju kõndides tuli see film mulle meelde ja kuna ma tean mõnda lugu, kus nö otsimisest loobudes tuli armastus, siis oli hea paralleel tõmmata. ja eks mulle endale ka julgustus otsida esiti seda, mida Jumal tahab mulle enne anda, kui ma oma elu kellegi teisega siduma hakkan.
kell on 22.55
No comments:
Post a Comment