eile käisin ühe sõbranna juures ja siis seal oli väike palveosadus ka. ja silje ja miriam hakkasid mu eest palvetama ja üks lause jäi mulle kõrvu: God wants to give you more
see lõi südamesse, kuna tihtilugu on nii, et me ei julge oodata enamat. nagu Jumal oleks mingi sõber, keda ei taha tülitada. see vahe, mis ei lase Jumalal anda meile seda, mida Ta tahab anda, on meie ise. nagu john burke'i raamatus on palju kirjutatud, kuidas murtud inimesed, kes on tõesti põhjas ära käinud tulevad kirikusse ja Jumal uuendab neid. tegelikkus on see, et me ei pea olema täiesti maha murtud selleks, et Jumalaga kohtuda. aga me peaksime end sisemiselt Jumala jaoks lammutama ning lasta Tal end lammutada. sest alles siis saab korralikult üles jälle ehitama hakata. vanade seinte peale uusi laduda on mõttetu. God wants to give you more. sa ei pea ise füüsiliselt pingutama ja Jumalat taga ajama. avastasin ükspäev palvetades, et ma ütlesin, et Jeesus, ära mine minust kaugele. ma usun, et Jeesus kõkutas selle peale natuke. Tema pole kuskile läinud, pole kunagi kaugel olnudki. mu peas tekkis selline pilt, et me oleme Jeesusega vastamisi, täitsa lähedal üksteisele. ja mina järsku ütlen talle, et ära mine, tule palun tagasi, ja hakkan seda järjest valjumalt ütlema, lausa karjudes. aga Jeesus on ikka sama kaugel. Ta ei lähe kunagi kaugele, Ta ei istu kuskil teises toas ja ei loe ajalehte ja meie karjudes mõtleb, et ah keegi karjus kuskil või? ja kui lõpuks kops üle maksa, siis viitsib üles tõusta ja uurida, kes see vandaal on. ta on ikka ja alati meie lähedal ja kui me midagi vajame, siis ta annab, isegi siis, kui me ei tea küsida.
kell on 11.46.
No comments:
Post a Comment