Ma ei suuda viimasel ajal üldse korralik eeskuju olla. Ma käitun väga imelikult nagu ma oleks armunud või midagi. Viimati, kui ma armunud olin... ooh.. neli aastat tagasi. Ei suuda uskuda, et nii kaua möödas on sellest. Alles nüüd saan aru kusjuures, miks see vajalik oli. Ja miks ülejäänud situatsioonid vajalikud on olnud, mis mu elus on olnud. Et see tunne, kui ma oma tulevast kohtan, peab olema sama tugev või tugevam veel, kui minu esimesel armumisel. Samas peab olema hea selge mõistus nagu ülejäänutes situatsioonides (valetan, ega niiiii selge mõistus ikka pole olnud). Aga väga lihtne on kaduda... kaduda kuskile vahepeale ja mitte välja pääseda. Ei ühele ega teisele poole. Hea uudis on see, et Jumal on olemas. Muidu oleks omadega kaputt ka. Ma teen vigu, aga ma ei kujuta ette kui mitu korda rohkem vigu ilma Jumalata tuleks.
Täna oli gospelkooriga väike ülesastumine.
Ma ikka armastan meie koori.
Ükskõik, kui hästi või halvasti meil läheb, ma armastan.
Just inimeste pärast, Jumala pärast, kes meid ühendab.
Kui mõttetu oleks.
Kõik?
Vast mitte.
Aga mõttetu oleks elada maailmas robotina.
Ma ei taha sind, aga ilma sinuta ei saa Jumal minu, vaid roboti.
kell on 0.50.
That explains.
No comments:
Post a Comment