Algas päev täitsa kenasti. Sai rahulikult üles ärgata (Grete tuli ja tõmbas teki pealt) ja siis hakkasid ettevalmistused lõunaks. Naljakas, et pühade ajal on teistsugune tunne toimetada. Kui tavalisel kolmapäeval vaatan kuhja nõusid, siis ma ikka ohkan ja üritan end ära peita, aga jõuluajal ma leian endas jõudu (Ja isegi rõõmu) laud korda teha ja nõusid pesta.
Üha enam hakkan ka jõulude tähenduse peale mõtlema. Eks see ole loogiline. Mida vanemaks saada, seda vähem hakkavad kingid huvitama, pigem rõhutatakse teiste rõõmustamist jne jne. Ja kui rõõmustad teisi, mõtled, etsee ongi see, mis teeb jõulud jõuludeks. Aga tegelt vist ikkagi ei ole. Mind ajab natuke närvi, kui jõuludel räägitakse, et see on aeg, kus lõpuks saad midagi teiste heaks teha, perega koos aega veeta ja rahulikult asjade üle mõelda. Selline võiks olla elu ju terve aasta otsa. Muidugi peab tööl käima, koolis käima ja elu omama, aga nagu öeldakse, kes tahab see saab, kes teeb see jõuab. Siin ei ole mingit imekunsti vaja. Elu on nii kiire, kui sa lased sel olla. Ja pühad võivad olla peatuspunktid, kus vaatad minevikku ja mõtled, kas saad endaga rahul olla. Ma mõtlesin veel, et miks inimesed jõulude ajal sõpradele kinke kingivad ja jõudsin välja selleni, et kuna on Jeesuse sünnipäev (kuigi olen kuulnud ka sellist juttu, et Jeesus sündis üldsegi kevadel) ja kuna igas inimeses peab nägema tükike Jeesusest(kui loeme kasvõi Mt 25:40), siis kingidki nagu Jeesusele sünnipäevaks kingituse. Ja muidugi on ülitore, kui võtad just pühade ajal aega, et teistele rõõmu teha, aga tee seda aastaringselt!
Loengut pean ma siin siiski endale, kuna olen nö enda eelarvamuste näidis. Inimene käitub pigem nii nagu maailm nõuab, mitte nagu Jumal nõuab, see on ju kergem, sest kõik rajad on sisse käidud juba. Kes see ise tahab lumes sumbata?
Kui perega koos olime, siis rääkisime natuke oma vaimulikust arengust aastal 2008. Pean tunnistama, et minu areng ei olnud just hiilgav ja huvitav oli kuulda, mis teistel öelda oli. Alati on hea võrrelda end teistega (muidugi tervislikult, mitte üleliia) ja võtta eeskuju nendest, kes pühendavad end rohkem Jumalale. Õppima ei pea ainult enda õnnestumistest/ebaõnnestumistest, vaid ka teiste omadest, sest et me oleme üks ihu oma vendade ja õdedega Kristuses (Rm 12:5, 1Kr 12:12). See kõlab hästi vaimulikult ja targalt, aga ma ei tahtnud seda nii väljendada.. või noh, muidugi tahaks, et kõlaks targalt, haha. Aga hoiaks silmad lahti ja vaataks kaugemale, kui enda nina ette. Ja kui selleks on vaja jõule, et näha, siis vaata vähemalt jõulude ajalgi! :)
kell on 17.11
parool no 16
1 comment:
Väga hea mõtlemine, fännan!
Post a Comment