ma olen ju inimene!

Inimene teeb vigu. Mitu korda päevas. Ma mõtlen siin, et mitu korda päevas ma oma vigu õigustan(vigade all mõtlen ma pattu) sellega, et olen ainult inimene. Ma ei peagi kiusatustele vastu saama, ma ei peagi muretsema, et ma midagi valesti teen, ma olen ju ainult inimene. Keegi ei saa olla täiuslik, maailm lihtsalt ühel hetkel muutus selliseks. Aga kas see tähendab, et me ei peakski üritama? Ei peaks andma endast parimat ja olla võimalikult palju Jeesuse sarnane? Me anname alla enne kui alustame ja satume musta masendusse, et oleme allaandjad me kaotame fookuse ja selle tagajärjel teemegi pattu. Ja vahel ikka juhtub, et kui teemegi pattu, siis süüdistame selles vaba tahet, mille Jumal on meile andnud ja järsku saabki süüdlaseks Jumal. Oli vaja Tal siis vaba tahe anda? Jah, oli. Karta on, et ükskõik, mida Ta teeb, sellel on midagi suurt ja tähtsat taga. Ei kujutaks nagu ette, et Jumal ühel hetkel pea kaotab! Mis maailmast saaks.. hehe. Aga mida Jumal tahab vaba tahtega öelda on see, et Ta ei taha, et kui käib nips, siis me hakkaksime Teda armastama. Ta tahab seda, et me TAHAKSIME Teda armastada. Rääkisin ühe tuttavaga MSN-s, et vaba tahe on õnnetus ja kui meil valida oleks, siis me annaks selle Jumalale kohe tagasi. Vaba tahe on kingitus, mis on küll ilusti ära pakitud, aga mille sisu nõuab eneseohverdamist, enesedistsipliini, alandlikkust. Kõike seda, mida Jumal tahab, et meie tahaksime omada. Kui Ta oleks tahtnud roboteid, siis Ta oleks loonud robotid. Mis kunst on luua üks robot, kui korra oled juba inimese loonud?

"I choose to be the best that I can be every day!" (India Arie "I choose")