19 aastat minu elust on möödas.

Istun siin arvuti taga ja ootan, et viimased minutid mu 18 aastasest olemisest mööda läheksid. 

Tegelt see sõna "ootan" ei kirjelda päris mu tundeid. 

Naljakas... rääkisin vennaga MSN-s natuke aega tagasi ja tema ikka imestab, et kuidas tema väikesed õed nii suureks juba kasvanud on. Ja kuidas ta samal ajal ikka ise ka kasvab. Veerand sajandit peaaegu vennal möödas. Veerand SAJANDIT!?  

Käisin täna tädi 50. juubelil. Temal on möödas POOL sajandit! 

Viimsi Vabakoguduses käib vana naine, kelle elu lähe

neb juba TERVELE sajandile. 

Ja mina käin sama teed pidi... võib-olla. Elu ei ole etteaimatav. Õnneks. 

Nägin ükskord unes, et Jeesus tuleb. Ma otseselt ei näinud Jeesust, aga ma tundsin, et nüüd on kõik läbi. Ma lendasin ja tegin igast imevigureid selles maailmas, kus me elame ja tundsin end suurepäraselt. Teadsin, et mingisuguseid kohustusi ei ole enam. Ei ole homset päeva, vaid on tänane ja see kestab igavesti ja kuskil mujal, paremas kohas, kuskil, kuhu kohe minemas olin! Aga üks hetk, kui ma maa peale tagasi tulin, kadus see tunne ära. See tohutult kerge ja hea tunne kadus. Ja suutsin ainult küsida, aga Ta ei tulnudki siis või? 

Mõtle. Ükskõik, kui kaua sa oled siin maailmas elanud, 15,25, 50 või isegi 100 aastat, sa ei tea, kaua veel. Ühel hetkel tuleb Tema ja usu mind, sinu suurimaks sooviks on Temaga kaasa minna. Ela oma elu nii, et Ta saaks sind kaasa võtta. 

Aga palju õnne mulle, olen juba 6 minutit käinud seda 19 aastase teed. Wuhuu. 

Palju õnne ka sulle, said päeva vanemaks :D 

kell on 00.06

kus on kook?

Sinu valinud ma!