Mina olen Siku. Osad kutsuvad mind ka Psychoks, Sick-o-ks, sigaretiks või mis kõige hullem - Sikiks. Ma olen juba täisealine ja üritan oma vanuse kohta ka õigesti käituda.. ei tea kui objektiivselt ma seda oskan hinnata, kas ma sellega ka hakkama olen saanud.. eks tunnistajad räägivad sellest, haha!
Ma mäletan, kuidas ma kunagi tahtsin olla hullult suur ja tubli ja siis mind ajas õudsalt närvi, kuidas inimesed ei suutnud oma eakohaselt käituda.. See ajas mind kusjuures lausa ebainimlikult närvi ja endast välja. Vist olid hormoonid need, mis möllasid. Mineviku Sikust olen ma nüüdseks erinev. Loodaks :p
Aga ma usun, et paljud minuga ei nõustu, aga ma arvan, et inimene ei muutu kunagi. Igaljuhul mitte siis, kui ta ise seda väga ei taha. Mõni vaidleks kindlasti vastu ja tooks näiteid kurjategijatest, kes on heaks saanud või vastupidi ja selle vastu ma ei tahaks ka ise vaielda, sest see ei olnud see, mida ma silmas pidasin.. Kui ma mõtlen inimeste peale, keda ma tundsin kaua aega tagasi või olen tundnud kaua, siis palju erinevust ma ei leia.. mu parim sõber käis jaapanis ja mõnes mõttes ma ootasin seda, et kui ta tagasi tuleb, siis ta on kuidagi muutunud või et mingid põhimõtted on temas murdunud.. ühesõnaga ANYTHING :p Ma muidugi liialdan, kui ma ütlen, et mitte midagi ei muutunud, aga paari päevaga kui ta tagasi oli, siis ta oli jälle seesama endine tüdruk, kui siis kui ta läks... ma ei väida, et see on halb, aga mingis punktis peab inimene muutuma Ma pingsalt mõtlen, et kas minul on see punkt möödas või alles tuleb. Kas sinul on see punkt juba möödas?
Mu vend rääkis mulle, et ta parim sõber, kui ta kunagi minuga tutvus, arvas, et ma olen ilgelt ülbe. See pidavat esmamulje olema, aga kui aeg edasi läks, siis ta mõtles, et äkki ta lihtsalt ei meeldi mulle. Ma arvan, et see oli see periood, kus minuga kokku puutujad seda arvasidki. Olen nii mõnegi kommentaari saanud, mitte ühe või kaks korda, vaid mitu korda, et esmamulje jäi minust pigem negatiivne. Nüüd.. paar aastat hiljem ütles üks mu sõber, et kui ta jälgis mind ja mu õde ühtedele tüdrukutele tantsu õpetamas, et esmamuljena nägi liisu selline karmim välja ja mina sõbralikum, sest et ma naeratasin rohkem. Olen korduvalt tegelt mõelnud, et mis vahet sel on, kui ma kellelegi ei meeldi või et miks pean mina pingutama, et mingit head muljet jätta. Aga siis tekib küsimus, et kuidas mina esindan Jumalat. Need, kes Jumalaga kohtuvad, vaevalt arvavad, et Ta on ülbik. Ja kui minust selline mulje jääb, siis ei esinda ma endas Jumalat... Aga iga kristlane tahab,e t temas Jumalat nähtaks. Või? Mina igaljuhul tahan.
Selleks peab endal elus prioriteedid paika panema ja näha, mis tööd endaga teha, et saada Jumalale lähedasemaks et ta meis välja saaks paista.
Tutvusin just hiljuti ühe poisiga, kellega hakkasin üks õhtu MSN-s chattima ja teda siiralt pani muretsema see, et ta oli kaks tundi minuga rääkinud ja ütles, et Jumalat ta küll kunagi 2 tundi järjest ei otsi. Päev hiljem sain teate, et ta paastub MSN-st 10 päeva. Esimese asjana ma pettusin, temaga oli lahe rääkida, aga kui mul oli aega selle üle mõelda, siis taipasin, et seda peaks kõik tegema. Otsustama enda elus millestki paastuda, mis muutub tähtsamaks, kui Jumala otsimine. sellest peab saama midagi suuremat kui sõnadega eesmärk.. sellest peab saama tegudega eesmärk.. Millest oled sina valmis paastuma?
Sellest tuli võib-olla üks segane jutt, aga pange end valmis, minu postitused sellised tulevadki. Ausalt.. Ma ei ole ka päriselus hea jutuga, haha!
Kell on 23.37
ongi aeg magama minna.
Head ööd!
No comments:
Post a Comment