Kristlased üritavad tihtilugu erineda kõikidest ülejäänutest inimestest, aga ma olen täheldanud, et see ei õnnestu neil/meil. Draama kipub teele ette jääma isegi kui me seda ei taha. Sõbrad tekivad, sõbrad kaovad, tekivad salasuhted, tekivad murtud südamed ja heei, sinna ei saa midagi parata. Inimloomus on igal pool samasugune ja kui kaks kokku põrkuvad, tekib tahes tahtmata mingisugune pauk!
Tunnistan üles, et mul on elus neid draamasid piisavalt olnud. Ma ei ole temperamentne, ma ei ole väga seiklushimuline ja ma olen ühe tormi sees juba enne, kui ma tahan. Ja enne kui arugi saan. Tormidele järgneb alati kas murtud või kurb süda või vahel ka lihtsalt tüdinud süda. Jumal on loonud niivõrd palju imelisi tundeid ja mulle tundub, et meie kui inimesed kasutame neid kurjasti ära. Kasutame neid isekateks tegudeks. Lugesin sellist raamatut nagu "I kissed dating goodbye". See rääkis sellest, kuidas inimesed kiirustavad suhtesse selle pärast, et neile meeldib, mis tunde see neis tekitab. Ja kui teine inimene on kristlane, siis paratamatult läheb selle inimese fookus Jumala pealt ära, kui tulen mina ja hakkan flirtima ja mingisuguseid segaseid signaale saatma. Tahtes olla teisele inimesele lähedane, teebki meid isekaks, kuna kui palju me tahame, et see inimene oleks Jumalale lähedane, kui meil endil sees tunded möllavad? mõte?
Aga sõprus on samamoodi raske. Mulle on tihti öeldud, et mulle on raske lähedale pääseda ja see on tõsi. Isegi kui mu parim sõber tahab olla minuga lähedane, tõmbun ma eemale, tek
ib blokk. Kui mul on teda jälle vaja, oskan ma öelda õigeid sõnu, et tekiks jälle usaldus ja et ta oleks kõrval kui mul midagi kurta on vaja. Kas see kõlab isekalt või mis? Sõpru peab hoidma nagu kõige väärtuslikumat vara, peab neid usaldama, nende pärast palvetama ja andma märku, et me ka ise oleme nende kõrval kui nad meid vajavad. Kui me seda ei tee, siis libiseb sõber vaikselt minema kellegi juurde, kes on olnud parem sõber, kes on alati tema kõrval... Paratamatu? Vist mitte. Kõik oleneb sellest, kui palju meie panus sõprusesse on. Ja ei tohi unustada, et meie, kui inimesed, ei saa teha sõprust täiuslikuks. Jumal PEAB ALATI esikohal olema, sest kuna Tema on täiuslik, saab ainult tema mingi koosluse täiuslikuks teha.
Ära lase enda seebiooperlikul isekusel võita sõpruse üle.. võita Jumala üle. Ta jääb niikuinii peale ja sellest tuleneva hinna pead maksma sina..
Ja mis veel... Kui sa kedagi armastad, ütle seda talle, et ta ka teaks!:) Sest mida on meile ajast aega õpetatud. Sõprust ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt.
Kell on 22.04
kõht on täis.
2 comments:
Jumal PEAB ALATI esikohal olema, sest kuna Tema on täiuslik, saab ainult tema mingi koosluse täiuslikuks teha.
Parim lause, mida olen viimaste aegade jooksul kuulnud. Tark tüdruk!!
Jumal ilmselgelt rõõmustab sellise inimese üle! :)
Aitäh:)
Eks sõnade taga peavad teod ka olema, muidu ei ole ka sellest targast lausest kasu.. hehe.
Post a Comment