Segapudru

Ma ei osanud kuidagi paremat pealkirja panna, kuna mul on nii mitu mõtet peas, aga samas ei ole neil omavahel kuidagi seost.

Alustaks siis näiteks sellega, et MA SAIN TÖÖ! Ma omaette ikka naeran aeg-ajalt, kuna ma olen nüüd aasta aega olnud Inglismaal ja nüüd sain poole kohaga koristaja töö. Aga töö on töö, nii et ma olen rõõmus, et sain. Koht on Chrisi fitness club. Ma selle nime siia ei pane, kuna ükskord kirjutasin oma tööst blogisse ja siis tuli pahandus sellest. Alustan homme ja siis on kaks päeva trainingut, et teada saada, kus ja mida ma täpselt teen. Aga koht on päris ilus, ses suhtes, et fitness clubid on tavaliselt hästi hoitud ja puhtad. Nii et thank God!

Eile õhtul käisime vaatamas filmi "The Impossible". See oli film 2004 aasta tsunami katastroofist Tais. Või õigemini ühe pere lugu.
Enne kui me läksime, siis ma teadsin, et ma nutan arvatavasti terve aja. No põhimõtteliselt nutsin jah. Pärast filmi olid mul külmavärinad ja mõtlesin, et kuidas küll sellised asjad maailmas juhtuvad ja kuidas inimesed üldse seda üle elavad, kui nad peaksid kaotama kellegi oma perekonnast. See perekond, keda filmis näidati, nad olid Tais puhkusel ja  siis tsunamilaine tuli üle nende hotelli ning nad terve filmi jooksul üritasid üksteist leida. Isa oli kahe noorema pojaga ning ema oli vanema pojaga. Igal juhul, kui närv kannatab, tasub seda vaadata. Mõnes mõttes hea ka vaadata, kuna siis kuidagi mõtled oma elu peale ka natuke teisiti. Kuigi selle perekonna lugu lõppes hästi, kuna nad kõik jäid ellu ning said lõpuks kokku ka, aga nii paljud pered kaotasid oma emasid, isasid, poegi tütreid, nii turistid, kes seal puhkasid, aga peamiselt ikka tai inimesed, kes mitte ei kaotanud ainult perekonnaliikmeid, vaid nende kodud olid samuti täiesti kadunud.... Ei kujuta ette üldse... Paradiis muutub õudusunenäoks. Naomi Watts ja Ewan McGregor olid peaosas ja siis kolm väikest inglise poissi ka.

Aga veel üks tore asi, mis juhtub on see, et minu kallis õde Kristel tuleb külla!!! Jee jee jee! juba paari nädala pärast! Armas, kui inimesd viitsivad külla tulla. Pole küll pikk maa, aga mulle meeldib kui inimesed tulevad siia poole külla ja mitte vastupidi. kodus on tore ka käia, aga kui sõbrad tulevad siia, siis on kuidagi eriline tunne!

No ma siia siis lõpetan hetkel!
Head aega!