Teeskleja.

Alguses mõtlesin, et panen pealkirjaks võlts, aga see polnud tegelt see, mis mul mõttes oli. Teeskleja nagu pretender, mitte nagu faker.
Tegelikult on asi selles, et eile lamasin voodis ja mõtlesin nende inimeste peale, kelle näost ja olekust paistab välja, mis tujus nad on. Et on näha, kui nad on õnnelikud, kui nad on kurvad, pettunud, solvunud vms. Muidugi tegin peas väikse "HAAHAA", et minust küll aru ei saa ja kui ma väga tahaks, siis inimesed ei teakski kunagi, kui mul midagi elus halvasti on. Aga kuna ma analüüsisin seda mõtet edasi, siis jõudsin järeldusele, et tegelikult vist ikka nii ei ole. Minult on just õigel ajal küsitud, et "are you alright?" (inglise keeles, kuna siin olen enamuse aja veetnud viimasel ajal), just siis kui ongi midagi häda, aga et ma omaarust küll seda välja ei näidanud. Vahepeal ei saagi aru, miks on paha tuju või miks on kurb tunne. Seda huvitavam, et inimesed seda näevad enne kui sina. Olin varem arvamusel, et kui saad inimestest aru, et neil on midagi viga, siis tähendab, et nad tahavad sulle jagada, mis neil viga on. See on mind vahepeal marru ajanud, kuna selle asemel, et rääkida südamelt ära, nad mossitavad ning ajavad sul endalgi tuju ära. Aga ma ei saa tegelt judgida niikuinii, kuna olen ise samasugune. Aga ongi dilemma tegelikult, kuna enda järgi ma arvan seda, et pole vaja alati kõike jagada, muidu on selline tunne nagu ma ainult complainiks kogu aeg ja käin inimestele sellega pinda, teisalt jälle see,et ajab marru kui inimesed ei räägi, kui neil on midagi südamelt vaja ära rääkida. Aga tegelt on vist natuke uhkuse asi ka. Eriti kui see asi puudutab ainult sind.
Aga minu lõpp arvamus on tegelikult see, et kui sa ei taha inimestele rääkida oma asjadest, siis ära tekita endale olukorda, kus sind pommitama hakatakse nende kohta. Aga kui südames tead, et tahad rääkida, siis otsi keegi, kes oskaks sulle nõu anda või keegi, keda sa usaldad.
Esimene valik oleks muidugi alati Jumal. Ja kui Jumal suunab sind edasi, siis on ka ju täitsa hea.

NU TSAU!