Tere kallis lugeja,
Nädalavahetus möödus päris huvitavalt.
Alustan natuke varem, kui reedest. Nimelt kolmapäeval sai käidud Jamiroquai kontserdil. Liisukas ostis kunagi ammu juba piletid ära ja siis oligi lõpuks minek. Koos sai mindud Madise ja Krissuga, aga pärast selgus, et nii mõnigi teine oli kohal, nt Linda, keda kordagi ei sattunud nägema. Aga noh, tore oli sellegipoolest.
Soojendusbändina astus üles Malcolm Lincoln, kes minu suureks üllatuseks mulle isegi meeldis. Nad ei teinud Sirenit ka, nii et see oli pluss, haha. Tuleb välja, et tüübil ikka veids hea hääl ja lavaline olek on ka päris jonks. Muidugi... ehem.. Jason Kay-ga võrreldes.. No natuke jäi varju. Tore oli see, et mu paralleel klassivend ja muusikakoolikaaslane oli ka seal bändis. Väga tuus igaljuhul. Saku Suurhalli sound oli superkehv ja nii, suht ees olles kõlas nagu oleks täitsa taga. Aga kontsert oli vägev. Sai natuke eesti ja muu rahvuse matslikkust ka tunda, aga see vast on normaalne selliste kontserdite puhul. Igal juhul, jäin rahule.
Küll aga ei jäänud ma rahule selle järgse olukorraga, kus järgmine päev tööl mõtlesin, et miks mul nii jõle külm ja paha on olla. Tarvo sünnale pärast minnes sain seal kraadida, tuli välja, et olen 38,5 palavikus. Hehe. Naiss. Peaaegu sama temperatuur, mis siin suvel väljas on olnud. Magasin ja jõin vett sellel sünnal. See oli tegelikult tore pidu, olime terve perega koos, vanavanemad ka ja Lauri tõi Manni esimest korda terve pere ette. Ta ütles, et Mann olevat natuke kartnud (loe: väga kartnud), aga otseselt ei paistnud välja. Ta oli vaikne, aga viskasime seal ikka nalja ka. Lauri kirjutas oma blogis, et oli natuke awkward olnud.. Ma otseselt seda ei märganud, võib-olla alguses. Aga võimalik ka, et ma ei märganud seda, kuna ma teises toas magasin. Tõtt-öelda ei oska ma Mannist suurt midagi rääkida, küll aga võin öelda, et tulevikus tahaks ikka paremini tunda ja täitsa huvi on, et milline ta siis on, kui temaga lähedasemaks saada:) Ja muidugi, et ta ei arvaks, et me oleme nii sarkastilised, kui pealtnäha paistab, vaid veel rohkemgi.
Aga minnes edasi ma mainiks, kui vägev on Jumal. Neljapäeva õhtuks oli mul 39 palavik, reede hommikul veel 38 ja mingi seitsme paiku õhtul oli 36,5. Liisu küll ütleb, et Fervex teeb tervex, võib-olla tal on õigus ka, aga ma ei usu, et ainult Fervex mind tervendas. Lihtsalt ei usu:D
Siinkohal tänaks Ullit, kelle tore abikaasa mulle selle paki kaasa andis ja varsti tagastan ka selle, DON'T WORRY!
Laupäeval ma otsustasin oma palavikuta olekus siiski mitte välja veel minna, vaid koristasin kodus. Vaatasin Megamindi ka :D Keegi oli Gretele toonud plaadi peal, tarx või laux arvatavasti, ja siis ma seal seda vaatasin üksi kodus. Päris lahe oli see tegelt. Mulle meeldib alati ära arvata, kes nendes anima filmides peale loevad. Will Ferreli arvasin ära ja ta sobis ikka MEGA hästi peategelase hääleks! (nii mõttetu info, ma tean) Aga soovitan, kellele meeldivad animafilmid, siis see on päris hea valik.
Aga sama päeva õhtul meelitas Liisu mu siiski välja. Läksime vaatama maailma parimat trummarit Jojo Mayerit. Teate, ma ei julge väga arvamust avaldada selle koha pealt, kuna ma olen tegelikult suht trummikauge inimene, ma tean, mis biit mind käima tõmbab, aga tehnika arvustajat minust suurt väga pole. Mängis hästi. See, mis enne ja pärast teda toimus, jäi tasemelt talle kindlasti alla. See väljend "maailma parim" on alati natuke kahtlane asi, mida öelda. Mõnes mõttes on iga inimese tase mingis asjas määratud teiste inimeste poolt. Mis puudutab vähemalt muusikat ja kokkamist. Mis öeldakse: maitse asi. Taavi kasutas sama väljendit põhimõtselt, et inimene võib enda maitse seisukohalt paljusid asju maha teha. Ja seda ei saa otseselt pahaks panna. Aga isegi kui miski ei meeldi, siis oleks tore, kui inimesed oskaksid ikkagi objektiivseks jääda ja mõista, miks see kellelegi teisele võiks meeldida.
Pühapäeval oli meil tore teenistus jällegist. Kuuekesti me seal olime. Väikse koguduse üks jama on see, et kui paljud on ära, siis tähendab, et kedagi ei jää järgi. Haha. Peab kasvama hakkama. Muidugi, kas motivatsiooni allikas peaks olema see, et mark on kirikus nii vähekesi käia? Mairol oli päris hea jutlus. Pani mind mõtlema tegelikult. Kunagi ühes postituses mainisin, et ma eelistan nö Jumala leidmist kindlalt iseenda leidmisele. Mairo jutlustas, kuidas tegelikult peaks olema vastupidi. Muidugi on see küsimust tekitav siiski sel juhul, kui iseenda otsimiseks läheb terve elu. Tundub mulle alati selline raiskamine. Samas oli see mulle loogilisem, kui siis, kui ma kunagi ise selle peale mõtlesin. Kuna viimasel ajal olen ma üha tihemini end "kõrvalt" näinud. Vaatan ja mõtlen, et kes see inimene on, kes seda elu elab. Nii et siiski olen nõus, et enne peab olema selles kehas 100%, kuhu Jumal on su pannud, et saaksid 100% selle keha (koos hinge ja vaimuga) Jumalale anda.
Õhtul oli GospelGrill, mis oli ka tore.
Kell on 11.00
No comments:
Post a Comment