Aga.
Tuleb kindlasti väita, et elu on huvitav. Ütleks et isegi täis üllatusi. Täis meeldivaid üllatusi. Täis ebameeldivaid üllatusi. Ja need viimased kaks, ma ütleks isegi, et need täiendavad üksteist.
Võiks ju tegelikult väita, et mida rohkem on ebameeldivaid üllatusi, seda meeldivamad tunduvad head üllatused. Muidugi see võib olla ka täielik jura, mis ma siia kirjutan praegu.
Täna käisin ühel miitingul seoses suvetööga ja siis üks asi, mis paluti seal teha oli kujutada ette, et inimene elab 140+ vanuseks (aga on ikka krips ja kraps, mitte omadega läbi nagu mõni 70 aastane praegu) ja kui sõna realistlik ei omaks tähtsust. Mis on need 5 asja, mida sa kindlasti tahaks teha? Ma jäin natuke jänni sellega, panin ikka et läheks kosmosesse, sõidaks reaktiivlennukiga, leiaks viisi, kuidas terves maailmas oleks piisavalt toitu jne.
Kui ma praegu sellele mõtlen, siis saan natuke aru, et selline on Jumal. Tal ei ole pisikest aju nagu minul on, nii et mõtted ja unistused on piiratud. Jeesus ei mõelnud enne vee peal kõndimist et "heei, see vist ei ole tegelikult väga realistlik vee peal kõndida". Ma usun, et sellises "mitterealistlikus" maailmas ei tule sinepiivake isegi mitte jutuks. Ideaalmaailm. Selline maailm algabki meie seest. Algus on meie endi teha. Jumal ootab.
Kell on 22.13
greit... greip?
1 comment:
Mida sa mõtled selle reaktiivlennukiga sõitmise all? Et nagu ise lendad piloodina? Seda tahaks isegi teha ja kosmosesse läheks ka hea meelega...
Post a Comment