näitame näpuga

Ma olen viimasel ajal mõelnud palju teatud teemale. Kui palju tegemisi ma võin endale kuhjata, kuni on nii palju, et viskab üle või kui ma kukun koorma all kokku. Ja kuidas aru saada, millele öelda ei ja millele ja? Ma olen nii aru saanud, et Jumal ei palu meil vahel teha mingeid asju, mida me armastame, vaid hoopis midagi sellist, millest me midagi ei arva või mida me parema meelega ei teeks. Veel on meil endil mingisugune ettekujutus sellest, kuidas miski välja nägema peaks või kuidas me end tundma peaks. Ühesõnaga, väga palju detaile, millest Jumalal on leebelt öeldes savi. Ja need detailid ei lase vahel näha suurt pilti. Üldist mõtet. Lõppeesmärki. Ja vähe sellest, et me kaotame selle üldpildi endal silme eest, vaid me üritame teisi kaasata oma plaani, mis ei pruugi isegi õige olla. Aga mis minu jaoks on kõige hullem, mida ma enda kohta olen õppinud juba viimase mitu aastat on see, et kui minul tekivad probleemid, siis ma otsin põhjust kuskilt mujalt.

Toon näite. Laulan bändis. Mingi aeg tekkis mul tunne, et ma ei peaks seal olema, ma ei peaks seda tegema, see pole minu jaoks. Mis põhjustel? Mu arvamused ei klapi TEISTE omadega, BÄNDI vaimsus ei ole päris "see". Selle asemel, et otsida, mis on puudu minu sees, mis tööd on vaja endaga teha, ma näitasin näpuga teiste peale, et nemad muutuksid, nemad võtaksid end kätte. FAIL! Mis selle eriti FAIL-iks teeb on see, et ma olen alati teadnud, et minu probleemid seisavad minu enda otsuste taga, aga kuidagi ma otsin väljapääsu, et ma ei peaks end Jumala ees alasti kiskuma ja oma patte tunnistama.. ja kui ma seda teengi, siis selleks, et saavutada vähemalt hetkeline rahulolu sellest, et ma olen midagigi õigesti teinud.

Ma ei taha olla näpuga näitaja... või tahan olla vähemalt inimene, kes näitab enda peale näpuga, valmis ENDA vigu tunnistama. Kõndisin eile kuskilt koju ja mõtlesin, et jah... kõik kristlased teavad, millised peaks olema, see informatsioon on nii pealuu sees kui vähegi saab olla, aga.. valus tõde, et keegi ei vaevu piisavalt pingutama, et kõige pisem solvumine alla neelata või mõni halvustav märkus endale hoida. See tähendab, et seda vaimsust peab hakkama kasvatama algusest peale. Et solvumine poleks isegi mitte võimalus, negatiivne kriitika ei tule pähe.

Teeks solvumisest, vihastumisest, solvAmisest eluaegse paastu?

Eile olin Vineyardi koguduses ja Janek Pallase jutlustas seal ja õhku jäi küsimus: Kas sa oled ikka kristlane? Ja mul jäi vastus kurku kinni... :S Ma mõtlesin, et shuuuuuut. Mida ei tahaks praegu teha, et see JAH vastus sellele küsimusele tuleks sama iseenesestmõistetavalt kui küsimusele kas sa oled tüdruk?

Natuke morbiidne postitus tuli, aga võib-olla mõni loeb ja saab end samastada ja ehk isegi julgustatud!

kell on 13.13

glorious