Põlevast Pirnist

Käisin Põleval Pirnil, noortejuhtide konverentsil. Minu asi oli seal Liisu ja Matteusega laulda ülistust, aga kokkuvõttes olime seal sama hästi kui noortejuhte esindamas, sest et see informatsioon, mis me saime, käis meie pihta samamoodi nagu ükskõik kelle kohta seal konverentsil. Mulle väga meeldivad sellised üritused, laagrid, paar päeva lihtsalt puhast Jumalaga koos olemist! Samas on sellel ka halb pool. Mul on suureks probleemiks ja vaevaks  tuua kogu kupatus "pärisellu". Paari päevaga ma olen uuesti sama inimene nagu enne. Ma olen nagu kiik. Mulle lükatakse hull hoog sisse igasugustel üritustel, aga teatavasti kiigu suur hoog väga kaua ei kesta.AGA... inimene peab vähemalt üritama ja seda teen ka mina. Ühel hetkel peab inimlik pool mu sees alla andma Jumala tahtele.

Põleval Pirnil olid siis paar asja, mis läks mulle enesele väga hinge. Mõni lihtne asi siis selline, et sa võisid kuskil nurga peal mingi seltskonnaga maha istuda ja lihtsalt rääkida Jumala asjadest. Olgu, alati ei rääkinud Jumala asjadest ja ühe korra istusime mõne inimesega saalis kella neljani öösel ja rääkisime füüsikast, paukpõrnikatest, siilidest, kes on käe küljes kinni, inimestest, kes vedelasse lämmastikku tikku hüppavad jms muudest väga normaalsetest asjadest. Aga see oli omamoodi ka lähedus... Olla koos, õppida tundma inimesi, kellega sa just iga päev aega ei veeda, kristlasi, kes jagavad sinuga sama missiooni. 

Ma avastasin enda kohta seda, et ma saan paremini keskenduda raamatu lugemisele, kui mu ümber on inimeste müra. Vaikses toas ma saan ka lugeda, aga mu fookus ja tahe raamatut lugeda kaob kiiremini. Imelik? Võib-olla.  Ma just hakkasin mõtlema, et jube palju on rääkida sellest.. Aga olgu, ma räägin veel :p

Palveteekond oli seal. Võimlas oli üles pandud mingi 5 punkti, kus said midagi teha, palvetada ja elu üle järele mõelda. Ma räägin oma palveteekonnast. 

Ma läksin kõigepealt punkti, kus räägiti Taavetist ja sellest, kuidas ta Koljatile 1:0 tegi. Paari kiviga... Seal sai seda lugu lugeda ja siis võtta endale kätte väike kivi ja palvetada hiiglastega enda elus, kelle vastu me tahame võidelda. Ka mina palvetasin.. 

Järgmine punkt oli see, et saime lugeda patukahetsusest ja siis palvetada enda pattude pärast.Ka mina..

Siis oli punkt, kus oli võimalus põlvitada või istuda seal pimeduses ja lihtsalt kuulata, mida Jumal tahab öelda. Ma tunnistan,et mina istusin sinna maha ja ütlesin Jumalale, et ma olen nii feik! Korrutasin seda ja olin enda peale ääretult pahane. Aga Jumal ütles mulle, et koos Temaga ma saan olla tõeline mina. Koos Temaga ei pea teesklema. Kui ma sellest aru saan, siis saan olla ka koos teistega see, kes ma tahan olla. Ja nii tutvustada end inimestele. Tuli meelde kohe ühest raamatust loetud mõte (C.S.Lewis - Pahareti Kirjapaun), et deemonid tahavad võtta ära meilt iseenda, et me hakkaksime tühja teenima, muutus justkui mõttetuteks masinateks. Ka Jumal tahab meilt ära võtta meie iseenda, aga selleks, et anda tagasi uus ja täiustatud variant. 

Järgmine punkt oli selline, kus maas olid suured naelad ja me saime neid kätte võtta ja tunda seda valu, mis Jeesus pidi tundma. Või kujutada, mida Ta pidi läbi tegema, et meid päästa. Saime tänada Teda selle eest. See on päris kummaline tunne. Istuda seal maas, nael käes. Samas nii.. reaalne. Ma ei taha väga emo kõlada või midagi, aga proovisin ise endale natuke valu teha, ainult, et aru saada, et mina ei oleks võimeline seda läbi tegema sellisel viisil. Siis kujutasin seal ette enda elus mingit inimest, kes on üks paremaid inimesi, keda ma tean ja mõtlesin, kuidas tema peaks meie eest mingit karistust kandma, kuigi ta ise on süüst vaba. See tundus nii ebaõiglane.. See OLIGI ebaõiglane! AINUKE inimene maamunal, kelle üheski rakus ei olnud kübetki pattu ja Tema suri MINU eest... Et ma saaks maailmas üldse elada. Just, et ma saaksin elada. 

Järgmine punkt oli mu lemmik. Seal lugesime Jeesusest, kes pesi Peetruse jalgu ja saime seal teiste inimeste jalgu pesta. Kes pole seda proovinud, proovige järele. Seda kutsutakse nö alandlikkuse testiks ja tead mis? Alandlikkust õpetab see mõlemale, nii sellele, kes peseb, kui ka sellele, kes laseb enda jalgu pesta. Mul oli pigem uhke tunne kellegi jalgu pesta, aga kui minu jalgu pesti, siis ma olin pigem tõrges. Samamoodi küsis Maris, kelle jalgu ma pesin, mitu korda mu käest, et tegelt ka vä? Ja see oli täiega äge. Pesta kellegi jalgu. Olla valmis seda tegema. Igapäeva elus on see ka tähtis. Sa pead olema piisavalt alandlik, et teha kellegagi koos tööd ja kasvõi tegema kellegi eest mingit väiksed sibi tööd ära, aga samas peab olema ka piisavalt alandlik, et mitte üksi rassida ja lasta enda aidata. Sõnas alandlikkus on nii palju sees, et see on peaaegu, et õudne.  :D Läksin saalist ära, naeratus näol. Enne sisse minekut, tuli välja üks surmtõsine tüdruk. Ma arvan, et ta tegi seal asju teises järjekorras.. 

Seminaridest lühidalt. Käisin Madis Kivisilla ja Gunnar Kotieseni seminaris "hingehoid ja eestpalves teenimine" ja Hanna Kopli seminaris "miks ma olen väärt tegema jüngerlust?". Mulle meeldisid väga need. Hingehoiu teemast rääkis Gunnar nii hästi, et see läks mulle väga hinge. Ma alguses mõtlesin, et see teema küll minu jaoks pole, aga tahtsin oma sõpra kuulata (Madist, lõpuks kõneles ikkagi Gunnar) ja kui kohale läksin, siis see oli mu elu parim seminar ikka. Võinoh... väga hea oli. Üks mõte, mis jäi mu peas kummitama, et kui me teenime inimesi hingehoiuga või eestpalvega, sis on väga tähtis, et me näeksime neid Jumala silme läbi. Et me näeks seda potentsiaali ja perspektiivi neis nii, nagu me inimlikult ei suudaks. Ja kuigi inimestel võivad olla suured probleemid, siis meie tööks on neid Jumala Sõnaga varustada või siis vähemalt saata õigete inimeste juurde. Ja lihtne mõte ka selline, et hingehoidu peaks tegema tüdruk-tüdrukule ja poiss-poisile ja soovitavalt samas vanusegrupis. Ja ooo, kui palju ma sellest aru saan. Aga jah, peamine on omada sama süda, mis Jumalal. Madis ütles, et anna Jumalale oma süda, et Ta saaks anda sulle enda südame. Ilma Jumala südameta ära looda siin elus midagi korda ajada! :D 

Hanna seminaris jäi meelde ikkagi see "mugavustsoon". Kergem on suhelda ja hängida inimestega, keda sa tunned ja kellega on paljust rääkida, selle asemel, et suhelda kas ebakindla või uue kristlasega või üldsegi mittekristlasega. Sest neid tuleb aidata Jumalale lähemale. Ja oma tsoonis seda paraku teha ei saa. Mind on see mõte kummitanud samuit pikka aega. Olen ka vahel ise tundnud seda, et olen süüdi selles, et mõni inimene on ära langenud. Kui ma ainult oleks seda või teist teinud. Ja võib-olla olekski need inimesed veel usus... Seda ei tea ja ei tasu ka palju mõelda sellele, peaasi, et kasutad ära aja, mis sul on veel olemas ja kasutad seda võimalikult kvaliteetselt. 

Kõnelejad: 

Joel Reinaru "Mina Kristuses, Kristus minus" - Jäi meelde see mõte, et meil on vastutus mittekristlaste ees. Ja super oli ka mõte et "Ära räägi oma Jumalale, kui suured on su probleemid, vaid räägi oma probleemidele, kui suur on sinu Jumal!" 

Märt Saar "Tehke jüngriteks eesti rahvas" - tuletas meile meelde punktid, mis peavad olema noortetööd, et see oleks efektiivne. 1. tule ja vaata 2. paranda meelt ja usu evangeeliumisse 3. järgne mulle 4. ... ja ma teen teist inimestepüüdjad 5. saadan teid

Gruppides rääkisime sellest, mis on meie järgmine samm jüngrina. ja et kui me oleme jüngrid, siis mida saame teha, et elaksime misjonikäsku jõulisemalt välja. Tuli välja, et ma ei olegi ainuke tropp, kellel on raskusi neid kõiki asju täita.

Peep Saar "Meie igapäevane treeningprogramm, anna meile tänapäev.." - on vajalik sihipärane, pidev ja tõhus vaimuliku füüsise treenimine ja see nõuab aega ja vaeva. Vaja läheb nii teoreetilist kui ka praktilist treenimist. Üks lahe mõte oli selles see, et Jeesus tundis inimeste ebajumalaid, st et suutis neile öelda just seda, mis neil parasjagu tarvis. Teadis, millega inimesed võitlevad. See ongi Jeesuse silmade ja südame omamine. Tundma ära see, millega inimesed maadlevad.1 kr 9:24-27 

Anti 7 punkti, kuidas võtta eeskuju tippsportlaselt. 

Mihkel Madalvee "Pastor, sinu juht ja tagala" - Oma pastoriga tuleb hoida head suhted, et noortetöö saaks korralikult tegutseda. Pärast tuli kolme lausega kirjeldada oma suhet pastoriga. Ma siis mõtlesin, et jätan esialgu sellele vastamata, ei hakanud oma suhet issiga kirjeldama. :) 

Osaa, nüüd on kenake ports juttu kirja pandud. Fakt on see, et ma sain väga puudutatud. Selles laagris ei olnud midagi üleliigset. Ei olnud midagi out of place. Ja Jumal tutvustas mulle inimesi, kellega varem ei ole rääkinud ega suhelnud kuidagimoodi. Näitas, et ma ei ole üksi. Ja nii palju on inimesi, kes jagavad minuga samu mõtteid ja maadelvad samade probleemidega. Aga koos me oleme üks armee, jalavägi, kahuriliha, nagu Märt ütles. Ja koos, kuigi meid on vähe, saame vastu sellele tulele, mis meie vastu lahti lastakse! 

Kell on 22.00

Magasin just neli tundi ja olen ikka veel väsinud. 

aa, ja kell sai just 22.01