Sakk, kus on järg??

Mõtlesin, et kasutan pealkirjaks Ulli kommentaari!

:D

Niisiis.

Kuna pidin tegelikult üsna ammu kirjutama, siis alustan minevikust ja siis tulen järjest olevikku.

Käisin ühel toredal päeval ühel ülistusseminaril. Selle peategelane oli selline tüüp nimega Jason Upton. Kui mind sinna kutsuti, siis pean tunnistama, et naersin irooniast. Kuna ostsin ühel kaunil päeval kunagi minevikus tema plaadi ja pean ütlema, et mulle ei meeldinud üks teps ja ta nimi jäi mulle meelde kui artist või siis spontaanse ülistuse juht, keda ma väga ei soovi kuulata. 

Aga läksin sinna kohale ja mineeee... Tüüp on laval ja ülistab koos oma bändiga, kellega ta on u 8 aastat koos mänginud juba, repsis on üle 100 loo ja setlist pole enne mängimist paigast. Ta lihtsalt alustab mängimist ja bänd tuleb järele. Aga mis tegi selle tegelikult erilisemaks, oli see, et ta rääkis oma laulude vahele. Mitte ainult oma lauludest vaid üldse sõnumit ja muud. Paar asja kirjutaks siia, mis ta rääkis.

Üks asi, mis ta rääkis, oli see, et ta on adopteeritud. Siis kui ta oli u 30 aastane või nii, otsustas ta vaadata kõiki neid asju, mis bioloogiline ema talle jätnud oli. Nt seal oli kirju temale, mis olid kirjutatud siis, kui ta oli alles väike laps. Ta adresseeris neid nimele Steven, mille ta oli ise mõelnud Jasonile panna. Ja et ema palvetas, et Jeesus oleks alati temaga. Sel ajal Jason sai teada, et ema on üldse vaimse tervisega probleeme. Arstid, kes ta eest hoolitsesid, lasid talle ühe plaadi pealt muusikat ja selle peal olev muusika oli ainuke asi, mis teda korralikult maha rahustas ja aitas terveneda. Ja kui ta küsis, et kelle plaat see on, siis arstid vastasid,e t üks tüüp nimega Jason Upton. Ta lasi teha koopia sellest CD'st ja kuulas seda autos, millal iganes sai ja kui ta kuskile sõitis. Siis kui Jason oligi 30 aastane, otsustas ta oma bioloogilisele emale helistada. "Hello, this is Jason Upton. I'm your son."

Teine lugu oli selline, et Jason sõitis bändiga kuskile. Ja ta palvetab üldiselt kogu aeg. Aga iga kord kui palvetab, siis peamiselt on ta palved tänupalved. Enamasti ta ei küsi midagi, vaid tänab oma elu, oma pere, oma sõprade, oma karjääri eest jne jne. Aga seekord ta palvetas, et Jumal oleks temaga. Jason ütles, et ta teadis, et Jumal on niikuinii temaga, aga seekord palus, et ta näitaks ennast talle ja kaitseks teda. Siis kui ta lennukist maha kõndis, siis oli värava juures üks must mees. See ei olnud arrivalite juures vaid väravate juures, kuhu üldiselt reisijaid ootavad inimesed ei pääse. Mustal mehel oli käes silt -Jason Upton-. Jason muutus natuke närviliseks ja mõtles, et kas ta tegi midagi valesti, kuna see oli ebatavaline koht, kus olla. Kui ta lähenes mehele ja ütles, et tema ongi see, siis must mees tutvustas ennast. Tema nimi oli Emmanuel. Ta oli seal, et Jasonit aidata ning küsis, kas tal on abi millegagi vaja või on üleüldse midagi vaja, või on vaja näiteks ühest väravast teise juhatada! Täitsa amazing. Kui sa Jumalalt ikkagi midagi palud, siis sa ka saad! 

Ta rääkis päris palju sellised väikeseid jutte. Ta rääkis, et kui me oleme maailma valgus, aga see valgus on lihtsalt mingi lõke kuskil koopas, siis inimeste küsimused on kui veeämbrid, mis meile lõkkesse visatakse. Aga kui meie valgus on nagu päike, siis ükskõik, kui palju ämbreid inimestel on, nad ei saa päikest ära kustutada. Nad võivad üritada, aga meie valgus on tugevam kui nende küsimused, mis meid võivad hirmutada.

Vot need on paar lugu, mis ta rääkis. Kohe oli tunda, et tal oli teistsugune vaimsus. Ta võttis asja vabalt ja lasi Jumalal asju juhtida. Mõnes mõttes tegi kadedaks. Aga samas on see jälle selline asi, mille poole ise pürgida. 

See nädal oli Chrisil ja Jo-l paar vaba päeva, nii et käisime päris paljudes kohtades. Alates Whitbyst kuni akvaariumini Newcastle's. Mõnus, kuna saab ideid, mida inimestega teha, kui nad suvel mulle külla tulevad! :) 

Käisin täna ka jobseekersis. Ütleme nii, et nad ei tea keegi väga mitte midagi ja ma pole benefitse veel saanud. Kaks kuud on juba möödas. Ei tea, millal saab lõpuks raha. Tööd nad ikka üritavad ka mul aidata otsida. Tore neist. Aga natuke on juba tüütu. Kõik räägivad sama asja. AGa LOOTUS JÄÄB!

Eile käisime Anna ja Kinnaga maju vaatamas, kuhu natukese aja pärast sisse kolida. Käisime kolme maja vaatamas ja kõik olid väga head, aga otsustasime vist ühe maja kasuks, mis on Karlile ja Terjele hästi lähedal, ümber nurga lausa. Tekitab põnevust, mingi muutus on tulemas jälle. Muidugi tüdrukud koos, ei tea, mis juhtub :D 

Kogudus on tore, päris mitu pühapäeva on ikka olnud sellised, et vaatad jälle mingid uued näod, keda pole varem näinud. Päris julgustav, vaikselt kasvab kogudus. Alfas on ka juba 8 nädal. Seal nii palju rahvast pole, aga minu grupis kaks inimest said päästetud! Tekivad tugevamad sõprussuhted ka, nii et see on ka tore!

Ahjaa, tegime Karl ja Terje majas natuke remonti. Päris mõnus trenn! 

Nonii... hetkel rohkem vist midagi välja ei pigista.

Kui miskit on küsida, siis laske tulla.

Käisime ühes kohalikus restos söömas ja seal on üks kelner, kellega saab alati head nalja! 

Sõbrad - see on Adam!