elu on seiklus

Paar päeva tagasi oli mul Oregoni päev. See tähendab seda, et vhma sadas. See suvi on olnud muidu super. Enamus päevadest on 80-90F sooja, nii et kuulsin suht iga päev: "It's a got day for you to be doing this." (this=walking around door to door)

Aga ohohoo... kui hommik algab sellega, et sa sõidad läbi vihmasaju oma rattaga, ilma et sul oleks vihmakeep, siis see on ikka teine tase!!

Esimese ukse juurde jõudes ma olin läbimärg. Ja "lahe" on ju muidugi see, et vahet ei ole, kas väljas on üle 100 kraadi sooja või vihma sajab nagu keegi kallaks sulle ämbriga pähe, inimesed ei lase sind sisse. Muidugi on erandeid, aga erandeid on teadupärast vähem kui reeglipärasust;) (va kui tegu on eesti keelega).

Aga eniwei.... Päev arenes muidugi edasi, jõudsin lõunapausini, istusin pargis ilusti maha, panin oma asjad kuivama, pusa ja siis ühe jope, mille üks naine mulle päevaks laenas ja hakkasin sööma! Samal ajal lendasid raisakotkad õhus. Natukene oli kriipi tunne, aga mis seal ikka,sõin oma PBJ võileibu edasi. Natukese aja pärast sõitis üks teine ratas sinna, kus mina olin. Tuli üks mees ja istus maha. Päris sõbralik teine, hakkas kohe rääkima ja uuris, mis ma seal teen, mitte muidugi pealtükkivalt ega midagi. Rääkisin siis, kust ma pärit ja miks ma siin olen ja nii ja siis muidugi, nagu viisakusest ikka, küsisin, millega siis tema tegeleb ... tüüp natuke keerutas, oli näha, et ega ta väga öelda ei tahtnud, aga lõpuks tuli ikkagi välja, et tüüp tegeleb ka müügiga. Ainult, et müüb kanepit ja marihuaanat. Ja vestluse lõpuks oligi mul narkodiileri telefoninumber. Lubasin talle helistada, enne kui eestisse tagasi lähen... siiamanaani pole nagu helistanud, eks paistab eks paistab :p (ema, kui sa seda loed, siis ära muretse, ma ei helista!!)

Siit kuulsin ka sellist väljendit, et ma olen PK (Pastor's kid). Ja sel õhtul oli veel selline seik, et ma läksin ühe isaga appointmenti tegema ja siis ta küsis, et millega siis mu isa tegeleb, ütlesin, et ta on pastor ja siis tüüp kiskus huilgama "Huhuuuu, wild times for you then, huh???" Kuidagi suutsin sõna sekka öelda, et I'm a good girl. Ma usun, et ta sai ka aru, et ma räägin täitsa tõtt. Nendel hetkedel mõtlen selle peale, et kas tõesti olen ma good girl, kuna mu isa on pastor. Nagu seriously.... Kas isa hoiab mind ohjes või Jumal hoiab mind ohjes. Ja kui hoiavadki, kas see on hea või halb? Kas mul on vaja lahti pääseda, et korra saada aru, mis tunne on olla eemal? Ise kipun nagu arvama, et väga mitte... Milleks nagu? Kas pean olema jälle üks nendest inimestest, kes peab tõestama endale, et ei saa Jumalata hakkama? Kui palju aega ma sellega raiskaks... Mõttetu.

Siiamaani on meeles Marianne tunnistus Viimsi kirikust, kus ta rääkis, et tema elu on olnud suhteliselt rahulik. Millegi meeletuga ta hakkama pole saanud, tema elus pole mingit traagikat juhtunud, millest Jumal on teda läbi toonud, ei ole olnud uimasteid, alkoholi vms, millest taastuda. Ja ta ütles, et see on olnud selline õnnistus. Jumal on teda nii hoidnud. Ja ma samastan end sellega. Minu elus pole juhtunud midagi eriti hullu, ma pole mingi väga kreisi asjaga hakkama saanud. Ma ei ütleks, et ma elan oma mullis, aga elus ei pea kõike läbi proovima, sest tegelikult kui kuulata inimesi, siis nad ei ole ju uhked selle üle, et nad neid asju teinud on. Muidugi, tunnistus teistele inimestele on hea, aga ma ei usu, et kui nad saaksid aega tagasi keerata, siis nad teeksid kõike samamoodi.

Ühesõnaga.... see kõik on mind nii mõtlema pannud.....

Vot.

Mõttekatkestus tuleb siia ja kui ma suudan oma ülejäänud mõtted organiseerida ära, siis kirjutan juurde :)

Kell on 5.35 eesti aja järgi

mina ja need teised 8.