käisin täna Marti followmas jälle (kes ei tea, mis see tähendab siis see tähendab seda, et ma käisin vaatamas, kuidas teine inimene töötab, ehk siis terve päeva passin peale) ja see oli lihtsalt veider.
Mart, inimene, kes iga hommik ja iga õhtu suudab telefonis mulle mingi ropu anekdoodi maha pidada, laulab mu kõrval: let me see the cross.
Kuulasime terve päev kristlike vokaalansamblite ja kooride muusikat, mida ta oli kusagilt saanud. Külastasime ka mennonite'e (menoniidid??), kes on põhimõtselt vist kristlik usulahk kuidagimoodi, ma üritasin guugeldada, aga ei saanud väga aru, mis nende peamine "thing" on. Tunduvad nagu amišite kanti olevat. Nad on igaljuhul uskumatult sõbralikud. Üks isegi luges Mardile kaks piiblisalmi ette, kui me olime lõpetanud.
Mina aga ei saanud muud teha kui ainult irvitada, heas mõttes. Ma ei suutnud lihtsalt uskuda, milline päev on.
Ja üks naljakas intsident oli veel selline, et me läksime ühtede juurde ja siis panime oma jalanõud ilusti ukse taha... pool tunni pärast, kui me olime enamvähem lõpetanud, tulime välja ja avastasime, et neljast jalanõust oli alles ainult Mardi parem toss.
Tuli välja, et kohalik koer oli need kusagile ära tasssinud. Hahahaa. Niisiis, koduperemees ajas terve pere välja neid otsima!
Saime kätte ja siis istusime autosse ja tuli CD-lt "thank you, Jesus". It felt so weird.
aga tegelt taipasin selle päevaga, et mul on vaja hullu eeskuju näidata, aga tunnen, et ei ole sellega kõige paremini hakkama saanud... Mennoniteside käest on palju õppida! :)
Ok.. peaks magama minema... Side lõpp.
1 comment:
Mulle meeldib amišite pühenduvus. Osade veel.. see on uskumatult ebamugav ja seega märkimisväärne!
Post a Comment