Sõnad
Sõnad on nagu laul
Kasutades neid valesti
Sünnib inetu meloodia
Mis kellelegi ei meeldi
Sõnad on nagu loodus
Kasutades neid valesti
Viskad kui saasta haljale aasale
Mis muutub siis prügimäeks
Sõnad on kui tunded
Kasutades neid valesti
Täitub süda vihaga
Ja sa ei saa enam kunagi õnnelikuks
Sõnad – nendes on väge
Võitja
Kas ma saan haiget
Ma ei hooli sellest
Kas purunevad mu lootused
Ma ei hooli sellest
Kas leian enda elu kustuvat
Ma ei hooli sellest
Kas reedavad mind mu sõbrad
Ma ei hooli sellest
Hoolin ainult selles
Et kui ükskord hinge heidan
Võin tagasi vaadata ja öelda
Olen võitja
Lugu
Istun klaveri taha
Silmitsen pingsalt klahve
Vajutan siis neist ühte
Ja teist...
Ja kolmandat...
Sünnib lugu
Lugu sinust
Iga noot peidab endas midagi
Emotsiooni
Pelgalt emotsiooni
Kuid järsku leian end värisemas
Peagi täituvad silmad
Kristalsete pisaratega
Ja need hakkavad langema
Miks nutan, küsin endalt
Suudan läbi nuuksete ka vastata
Lugu, mis valmis sel keskööl
On ilus
Ja nutan, sest ilus...
On valus.
Natuke ajab ikka naerma ka! :D
Kell on 18.23.
Olen kuskile vist hiljaks jäämas.....
2 comments:
Mulle meeldib viimane. Mitte et teised ei meeldiks. Aga viimane on...parem :)
"Depressiivsed Eesti väikekodanikud...". Mugandusega noh! Eks kõigil ole neid contemplation'i ja kurbuse aegu. Peaasi, et hiljem nende üle natukenegi naerda saaks. Ma ise olen ka oma luulet takka järgi lugenud.. Küll oli elu masendav ja dramaatiline hetkedel.. ma kahtlen, et oli nii hullusti, aga kurbus on ju nii diip ja sellest nii hea luuletada ja üle dramatiseerida kõike. Mitte et sina nii teeks, mina tegin.. Ja ehk sul ka ikka nii hullusti ei olnud.
Aga seda, et sinu luuletused vähemalt ei aja haledasti naerma:D
Post a Comment