siirus

Ma ei usu inimesi, kes ütlevad, et neil ei ole millestki rääkida, et neil ei ole omi mõtteid. Kui ma seda blogi olen kirjutanud, siis vahe peal tuleb küll pikem paus sisse, aga samas ei tähenda see seda, et mõttevool järsku lakkaks.

Minu mõtted siis viimastel aegadel.

Kas on võimalik, et inimene muudab ennast kohati robotiks? Mõni aeg tagasi ma kirjutasin enda blogisse, et kui Jumal oleks tahtnud luua roboteid, siis ta oleks need loonud. Üha enam ja enam ma mõtlen enda siiruse peale. Kui ma olen rõõmus, kas ma siis olen siiralt rõõmus või üritan seda kuidagi feikida või teha reaalsemaks, kui see on. Seda siis eriti teiste õnnestumiste peale. Kui kellelgi teisel läheb hästi, kas ma olen siis piisavalt hea sõber, et südamest kaasa elada või piisavalt aus olla sõbraga ja iseendaga, et tuua seletust oma mitte-piisavalt-heale-kaasaelamisele? ja milline oleks parim lahendus? Tean, et ülekõige ma vihkan seda, kui inimesed ei ole siirad ja ülekõige vihkan seda, kui ma märkan ebasiirust eneses. Kuidas siis saavutada loomulik siirus, loomulik huvi, heatahtlikkus, rõõm oma sõprade elude vastu?

Need on küsimused, millele otsin veel vastust!

Hetkel otsin seisundit, kus ma saaksin hoida jalad ilusti ja reaalselt maa peal nii et pea oleks pilvedes Jumalale lähedal! Lihalik elajas minus ei taha sellega leppida, pea on hetke seisuga pilvedest kaugel... kahjuks.

Igas tunnistuses, mida olen kuulnud kirikutes, on rõhutatud seda, et tuleb otsida Jumalat! Jumal ei ole isekas, Ta ei otsi su jõupingutusi selleks, et täita oma isiklikke vajadusi, vaid Ta tahab täita meie endi sügavaid auke... Sest ilma Jumalata, Jumala Sõnata ei ela me ise täisväärtuslikku elu.

Ole õnnistatud, sõber! ;)

Kell on 0:51

Kui armastada, siis armastada kogu südamega :)